3. ülesanne

Situatsioon

Patsient (noor naine) pidi minema gastroskoopia uuringule. Palatikaaslased olid talle detailselt kirjeldanud protseduuri olemust. Lisaks luges ta internetist kommentaare. Sel hetkel, kui ta minu käest infot küsis oli ta juba väga ärevil, sest talle ei meeldinud kaaslastelt kuuldu ja internetist loetu. Näiliselt patsient rahunes minu selgituse peale, et protseduuril tuleb teha nii, nagu kabinetis töötav personal ütleb ja kõik läheb hästi, et protseduur on oma olemuselt küll ebameeldiv kuid vajalik diagnoosi kinnitamiseks ja kindlasti mitte ületamatult vastik. On hakkama saanud teised ja saab ka tema.
Protseduurile läks patsient ise, kuid tagasi toodi voodis ja monitoriga, kuna ta oli suure hirmu tõttu ära minestanud ja ei tulnud enam teadvusele. Protseduur sai küll teostatud, kuid patsient oli rivist väljas ja teadvusele tuli alles 2 tundi hiljem.
Kui patsient teadvusele tuli ei osanud ta ise ka selgitada, mis juhtus. Ainult seda, et hirm oli väga suur ja hirmu ei võtnud maha ka gastroskoopia kabinetis töötavate spetsialistide teostatud patsiendi rahustamine ja professionaalsus.
Raske oli patsiendile selgeks teha, et tegemist ei ole ületamatu katsumusega, sest just seda ta oli endale pähe võtnud. Kuna aega oli vähe, siis patsiendil ei olnud aega rahunemiseks ja asja läbi töötamiseks. Võibolla oleks olukorda parandanud kui personal (eeskätt raviarst) oleks võtnud vastu otsuse teostada protseduur üldnarkoosis. Patsiendi üldine teavitus ja selgitustöö olid personali poolt puudulikud.